Tallinna elanike arv on kasvutrendis. Viimase 7 aasta jooksul on elanike arve kasvanud ca 5,5% (ca 23000 elanikku). Kõige kiirem on kasv olnud Kesklinna linnaosas (ca 17%), samuti Haaberstis, Kristiines ja Pirital (8-11%). Kasutusloa saanud uusehitiste pinda on samal perioodil juurde tekkinud ca 47m2 lisandunud elaniku kohta. Ca 88,5% Tallinna leibkondadest elab täna korterelamutes, eluruumi pinda elaniku kohta on ca 24 m2 (2017).
Londoni, Riia, Madriidi ja Vilniuse kõrval on erinevates uuringutes Tallinn välja toodud kui üks enim segregeerunuid pealinnu Euroopas. Süvenev monokultuursus pärsib majanduskasvu , innovatsiooni ja ühiskondlikku sidusust, mistõttu peab linn nendele küsimustele pöörama enam tähelepanu.
Uute elanike põlvkondade peale kasvamisega süveneb trend, et jõukamad pered otsivad endale uut, kvaliteetsemat elukohta vanadest, moraalselt vananenud magamislinnaosadest väljaspool – kas siis eeslinnade eramutes või uutes moodsates korterelamutes. Suurem osa peresid ei saa seda endale võimaldada. Jätkates senist valdavalt tururegulatsioonil põhinevat eluasemepoliitikat jäävad magamislinnaosadesse tulevikus elama pigem keskmise ja madalama sissetulekuga elanikkonnagrupid, mida toetab fakt, et lõhe keskmise brutokuupalga ja eluruumide keskmise m2 hinna vahel on kasvutrendis. Nendele elanikele tuleb tagada kaasaegsed elamistingimused, vähemalt miinimumtasemel, vältimaks linnaosade-sisest getostumise ohtu. 2015.a on Tallinna Ülikool (E.Terk, A.Keskpaik) viinud läbi uuringu „Tallinna elamispinnastsenaariumid ja „magamislinnaosade“ tulevik“. Uuringus pakutakse välja 3 tulevikustsenaariumit „Uus parem linn“ ehk uuesti hoonestamise, „Ida-Berliin“ ehk kompleksse renoveerimise ja „Suu sekki mööda“ ehk pikaajalise aeglase majanduskasvu võimalusega arvestamise stsenaarium. Kas linn peaks võtma planeerimisel aluseks või edasi töötama mõnega nendest stsenaariumitest, millisega?

Eesti, sh Tallinn eristub teistest riikidest/linnadest sellega, et meie eluasemefond on valdavalt eraomanduses. Seni on antud süsteem hästi toiminud ja elamispinna kättesaadavusele pigem positiivselt mõjunud. Kui elanikkonna kasvades ning uute turutingimustel ehitatud elamispindade arvu suurenemisel muutub taskukohane eluase järjest vähem kättesaadavaks. Teisalt moodustavad Tallinna elamufondis väga suur osa (võrreldes teiste Euroopa riikidega ebaproportsionaalselt suure osa) vabaplaneeringulised eraaedadeta suured korterelamud (nn magalapiirkonnad või magamislinnaosad). Ühelt poolt aitavad need suurpaneel-korterelamud kaasa eluaseme heale kättesaadavusele (madalad eluasemekulud ), samas on suureks probleemiks nn tihelielamise keskkonna moraalne vananemine, põhjustades süvenevat rahulolematust sealsete elutingimustega. Samuti puudub meil plaan kriisiolukordadeks, juhuks kui peaks olema vajalik suurem hulk inimesi ajutiselt ümber paigutada. Kuivõrd on võimalik ikkagi linnas leida taskukohane ja sobiv kodu erineva suurusega leibkondadel (sh vajadustele vastav suurus, planeering, asukoht, arhitektuur, sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri kättesaadavus jms)? Mis jääb vajaka? Milline võiks olla siinkohal Tallinna suund?
Ühelt poolt aitavad linna sotsiaalmajad tagada eluaseme kõigile, teisalt süvendavad need segregatsiooni ja sellest tulenevaid probleeme konkreetsetes piirkondades.
Täna on munitsipaalüürikorterid kättesaadavad vaid väga väiksele arvule elanikest. Igal aastal annab linn üürile ca 300 korterit, nendest ca 10-20% noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele. 2017.a sai eluruumi ca 27% eluruumi üürimise taotlejatest, noortest peredest ja linnale vajalikest töötajatest sai vaid alla 2% taotlejatest.

Tallinnas on viimased 30. aastat ehitatud elamuid sinna, kus eraomanik on seda perspektiivikaks pidanud. Elamute puhul on rõhutatud ka reklaamides, et arendus „asub 10 minuti autosõidu kaugusel kesklinnast“. Elamuehitus liigub järjest enam Tallinnast linna lähiümbrusesse. Ca 51% viimase 8 aasta jooksul Harjumaal kasutusloa saanud eluruumide pinnast (m2) on Tallinnas. Kui 2011.a moodustas kasutusloa saanud eluruumide pind 57% Harjumaal kasutusloa saanud eluruumide pinnast, siis 2018.a on osakaal vähenenud 53,5 %-le, jäädes vahepealsel perioodil veelgi madalamale (2013 41% ja 2014 49%).
Samas on Tallinna autostumine jõudnud sellisele tasemele, et häirib juba oluliselt muid heaks linnaks vajalikke eesmärke: kannatab tervis, linnaruum, keskkond, jätkusuutlikus ja nii edasi. Lasteaiaeas laste õpiränne linnaosade vahel on suhteliselt aktiivne, rändab 28% lastest. Oma elukohalinnaosa munitsipaallasteaias käib kõikides linnaosades enam kui pool lastest. Enim Lasnamäe (87%) ja Mustamäe (79%) lapsed. Kristiine linnaosa lastest kolmandik käib Mustamäe ja Kesklinna lasteaedades, Pirita lastest 2/5 Lasnamäe ja Kesklinna lasteaedades. Põhikoolieas laste õpiränne linnaosade vahel on mõnevõrra aktiivsem kui lasteaedades, rändab 34% õpilastest.
Arengukava seab eesmärgiks, et auto omamine ei ole kohustus – uute elamupiirkondade elanikel peab olema võimalus oma laps jala lasteaeda viia ja seejärel mugava ühistranspordiga tööle sõita.

Arengukava üks keskseid väärtuseid on ligipääsetavus ning see puudutab otseselt seda, kuidas inimesed liikuma saavad. Puuduvad uuringud selle kohta, kui palju inimesi ei saa ilma liftita kortermajast välja. Ent seame eesmärgiks selle, et aastal 2035 oma kodus kinni olevaid inimesi enam ei oleks. Selle punkti peamine küsimus on see, kas kõik uued korterid peavad olema ligipääsetavad või tõstaks see korterite hindu sedavõrd, et omakorda satuks ohtu nende taskukohasus. Teisel juhul on küsimus, kus ja kui palju peab kohandatud elupindu olema ja kuidas tehakse need kättesaadavaks just erivajadustega inimestele.

Linnakodaniku energeetika tegeleb korraga nii energia julgeoleku, energia säästmise kui elanikkonna energia-iseseisvuse kasvatamisega. Kiiresti arenevate energia tootmise, säilitamise ja muundamise tehnoloogiate ajastul on otstarbekas, et võimalikult paljud majapidamised toodaksid osa oma energiast ise ning ülejääv energia müüakse võrku. See tekitab lisaks energia säästule ka iseteadliku energiatootja: oma elu perenaise ja -mehe.